Test: Kumb on pimeda jaoks mugavam, kas iOS või Android?

Test: Kumb on pimeda jaoks mugavam, kas iOS või Android?

Täna on nutitelefonide maailmas põhilised konkurendid Android ning iOS. Kui tavalisele kasutajale ei ole vahe nende kahe süsteemi kasutamise puhul teab mis üüratu, siis nägemispuudega inimese maailmas on lood hoopis teised. Mõlemasse süsteemi on sisse ehitatud ekraanilugejad, kuid need on kohati üpriski erinevad. Kasutasin nädal aega Samsungi Galaxy S6 Edge+i, et teada saada, kui suur see vahe siiski on.

Olen olnud siiani iOSi kasutaja. Viis aastat tagasi hankisin oma esimese nutitelefoni, iPhone 4. Täna kasutan igapäevaselt iPhone 6. Minu jaoks nutitelefoni kasutamine tähendab seda, et Twitter ja Facebook on ühed tihedamini kasutatavad rakendused. Enamike inimestega suhtlen läbi Facebooki chati, muusikaline taust tuleb Apple Musicust. Laen fotosid Instagrami, navigeerin mööda Tallinnat ringi, kasutan pimedatele mõeldud erirakendusi, nagu näiteks fotosid kirjeldav rakendus TapTapSee, kaamera abil teksti tuvastav rakendus KNFB Reader. Loen e-raamatuid ning kuulan taskuhäälinguid. Ühesõnaga, telefon on mu elus kohati isegi olulisem, kui nägija inimese elus. On olukordi, kus ilma telefonita ma ei tea isegi seda, mis buss parasjagu peatusesse sõitis, või seda, kus ma ise hetkel asun.

Saan Samsungi uue suure nutitelefoni Galaxy S6 Edge+ kätte. Lülitan iPhone’i välja, vahetan SIM-kaardi ära ja võtan randmelt Apple Watchi. Neid kahte mul järgneva nädala jooksul vaja ei lähe. Samsung käivitub ja mängib tunnusmeloodiat. Asetan kaks sõrme ekraanile, mis aktiveerib ligipääsetavusrežiimi. Kergelt ebakindla, väriseva häälega ning briti inglise aktsendiga kõnesüntesaator loeb ekraanil olevaid tekste ette, reageerimiskiirus esmapilgul on aeglasem kui iOSil. Liigun üpriski vaevaliselt läbi seadistusekraanide. Ekraaniklaviatuuril tippimine on ebamugav. Ilmselgelt harjumise asi, 4,7 tolliselt ekraanilt 5,7 tollisele ekraanile ülekolimine ei saagi väga sujuvalt minna, väikese ekraani sisseharjunud tähtede kaugused päädivad mitmete kirjavigadega. Koduse WiFi parooli pean 3 korda sisestama, Gmaili oma 5 korda. Kirun ennast, et oli vaja nii keeruline parool siis panna.

Esmaseks seadistamiseks kulub ligi tund, kuni jõuan koduekraanile. On aeg hakata installima äppe. See osa läheb juba libedamalt. Suurtähtede ja numbritega segatud paroole tippides harjun klaviatuuriga kiiresti, samuti tundub ekraanilugeja ligipääsuga Google Playle kõik korras olevat. Siinkohal on paslik märkida, et Google poolt Androidi pandud ekraanilugeja asemel kasutab Samsung enda loodud ekraanilugejat Voice Assistant, mis kasutusmugavuselt on Google omast mitme hea sammu võrra ees. Näiteks, et lasta Google ekraanilugejal ekraanil olev tekst tervenisti ette lugeda, tuleb tavahäälestuse korral ekraanile sõrmega joonistada L täht ja seejärel valida menüüst õige valik. Samsungi ekraanilugeja puhul tuleb ekraani vaid kolme sõrmega puudutada ning iOSil kahe sõrmega ekraanil üles poole libistada. Samuti laseb telefon kõnedele vastata vajutades kodu nuppu ning neid katkestada ekraanilukustus nuppu vajutades. See on üks funktsioon, mida iOSil ei ole, kuid mida Samsungi telefonist igatsema jään.

Installin vaikselt rakendusi. Otsustan valida tootjate endi rakendusi, seega hoidun kolmandate tootjate Twitteri ja Facebooki rakendustest. Rõõmsa üllatusega avastan, et mõlemad on üpriski ligipääsetavad ning ekraanilugejaga kasutatavad. Seda ilmselt nii Twitteri ja Facebooki just ligipääsetavusega tegelevate meeskondade tõttu.

Installin veel e-raamatute lugeri ning Dropboxi ja asun telefoni seadistuste kallale. Lisaks ekraanilugejale on Samsung veel lisanud erinevaid ligipääsetavust hõlbustavaid seadistusi nii kuulmispuudega inimestele, näiteks võib telefon väriseda ettemängitava muusika rütmis. Lisaks leiab seadistusi ka liikumisraskustega inimestele. Kuid aitab seadistamisest, telefone ju kasutatakse, mitte ei seadistata.

Saabub Facebooki sõnum. Vähemalt telefon teeb vastavat heli. Võtan ta kätte ning puudutan ekraani. Ei midagi. Vajutan korraks kodu nuppu, mille peale telefon ärkab. Leian ekraanilt teate Facebooki saabunud sõnumist. Koputan sellele, puudutan sõrmejäljelugejat ja vestlus on ekraanil. Vastan sõnumile, püüdes teha nii vähe kirjavigu kui võimalik. Nii Android kui ka iOS lubavad ekraanilugejaga teksti sisestada nn kiirmeetodil, kus sõrme tähele asetades loetakse see ette ja sõrme ekraanilt eemaldades see sisestatakse. Libistan klaviatuuril paremas servas sõrmega üles, et jõuda „Send“ nupuni. Send nupu all aga asub number null. Millegi tõttu arvab telefon, et soovin oma sõnumi sellega lõpetada, nii satubki sõrmega üles liikudes pea iga teksti rea lõppu number 0. Üks asi, millele nädalase testimise korral head lahendust ma ei leidnudki.

Otsin kiiremaks tippimiseks lahendusi ning installin punktkirja põhimõttel töötava klaviatuuri mBraille. Kasutan seda iOsil igapäevaselt. Tippides ekraanil punktkirja süsteemis, võib kirjutamiskiiruse saada võrreldavaks nägija kirjutamiskiirusega. mBraille’ist mul kahjuks kasu pole, esiteks puudub Androidi versioonil eesti keele tugi ja teiseks ei ole võimalik klaviatuuri kasutada süsteemiklaviatuurina. Tipin siis aegamisi vastuseid tavalisel klaviatuuril edasi.

Paar päeva mööduvad üsnagi edukalt, kui välja arvata, et paar korda soovin, et saaksin juba oma iPhone’i kasutada. Mul on tunne, et Androidi ekraanilugeja ei saa mu viibetest ekraanil piisavalt hästi aru. Seega satun vahetevahel hoopis teise kohta kuhu soovisin. Näiteks Twitterit sirvides keset eelmise päeva uudisvoogu. Otsin ekraanilt tükk aega võimalust ühe kiire liigutusega uudisvoo algusesse kerimiseks. iOSis käib see koputades korraks staatusribale, siin ma lihtsat lahendust ei leiagi.

Teine mure, mis mulle peavalu valmistab on telefoni teavitused. Telefon küll piiksub, kuid kuvab mingeid eilseid teavitusi ja selle järel näiteks +10. Ilmselge, et samalt rakenduselt on mul veel 10 teavitust. Seda, kuidas kõiki teavitusi kiirelt kuvada või grupeerimist välja lülitada ma telefonist ei leia, googeldamine pakub vaid arendajatele mõeldud foorumeid. Nii tulebki näiteks saabunud Twitteri teavituse puhul esmalt aru saada, et see saabus Twitterist, seejärel avada rakendus, ning kerida teavituste loetelu üles. Miks rakendus seda automaatselt ei tee, jääb samuti selgusetuks.

Nädala sees on vaja liikuda ka linnas. Kasutan Tallinna bussiplaanide vaatamiseks saiti m.soiduplaan.tallinn.ee. Android kuvab lehte suurepäraselt ning bussipeatustes seistes saan ilusasti teada, mis kell minu buss saabub. Ajakulu on jällegi aadressi tippimise kohmakuse võrra suurem, kuid lehe lisamisel järjehoidjatesse kaob ka see takistus. Bussipeatuses telefonist bussi saabumisaja leidmine möödub pea sama hõlpsalt kui iOSilgi.

Harjun päev päevalt järjest rohkem telefoni kasutama. Võrreldes paari aasta taguse ajaga, mil põgusalt katsetasin Samsungi Galaxy S4 Mini on Android ja selle ligipääsetavus kõvasti edasi arenenud, ja päris hätta ma telefoniga ei jää.

Nädal aega Androidi kasutades pani mind ehmatusega tõdema, kui väga ma sõltun tegelikult tekstvestlustest läbi Facebook Messengeri. Just kirjutamisraskuste tõttu hoidun ma kirjutamast ja teen seetõttu rohkem kõnesid. Kuid avastan, et paljudele inimestele, keda tunnen juba üle aasta, kõnet teha ei saagi, kuna ainus kontakt nendega on läbi selle sama Facebook chati. Sestap on reede õhtul SIM kaarti iPhone’i tõstes suurepärane tunne, kui keskmise pikkusega sõnumi kirjutamiseks ei kulu enam minuteid.

Kas ma täna oleksin nõus vahetama iPhone Androidi vastu? Ei. Kasutan nutitelefoni niivõrd aktiivselt, et veidikene aeglasema reageerimiskiirusega süsteem hakkaks mulle kiiresti närvidele käima. Samuti on tekstisisestusega probleeme. Kui ma kasutaksin nutitelefoni poole vähem, oleks Android täiesti mõistlik ja kasutatav lahendus.

Kõigest hoolimata leidsin Samsungi ja Androidi ligipääsetavuslahenduste puhul palju head, mida iOS täna ei võimalda. Toon välja kolm peamist:

  • Võimalus vastata kõnedele vajutades kodu nuppu ning katkestada neid ekraanilukustusnupuga. iOSil käib see koputades kahe sõrmega kaks korda ekraanile, kuid see toimib vahetevahel veidi ebakindlalt
  • Võimalus kasutada eesti keelset kõnesüntesaatorit või valida mitme erineva soomekeelse süntesaatori vahel
  • Võimalus tekstiväljale sisestatud teksti märkida ja seda seejärel kopeerida/lõigata. Seda võimalust on iOS 9-l oluliselt parendatud

Jakob Rosin õpib Tallinna Ülikoolis ajakirjandust ning on Eesti Pimedate Liidu juhatuse liige.